Mõned aasta eest istusin koos sõpradega ühes populaarses pitsa baari Tallinnas. Söömise ja karastavate jookide tarvitamise käigus märkasime äkitselt, et oleme kõige lärmakam seltskond peale kõlarist tuleva muusika kogu baaris kuigi inimesi leidus ka teistes laudades. Lühike jälgimine kõrval lauas toimuva kohta näitas, et 45 minuti seal viibimise jooksul vahetas kuue liikmeline seltskond endavahel ainsad sõnad pitsa sordi kohta mida tellida. Ülejäänud aeg möödus laua alla või peal telefoni näppimisega. Kas süüdi oli selles meie lärmakus või nüüdisaegne telefoni kultuur jääb selgusetuks.
Igasugune vaikuses viibimine on muutunud tänapäeva uuele põlvkonnale piinavaks tegevuseks. Alati peab mingi info müra üleval olema. Sama moodi on muutunud ülimalt oluliseks pidev suhtlus ja imago üleval hoidmine virtuaalmaailmas. Kadumas on omavaheline vestlemine.
Kirjutises "Stop Googling lets talk" kirjeldatu on just see mida igapäevaselt näha võime. Hiljuti kohtusin oma teises klassis käiva sugulasega kellele teeb raksusi üle kahe tunni erinevastest netiseadmetest eemal oleks. Iga tunni eemal oldud aega seadmetest luges ta hoolikalt ülesse, et siis vanematele sellest teada anda. Taoliste lasete hulk on tänapäeval aina rohkem kasvamas. Aina rohkem võib näha kaubandus keskustes ja koolides lapsi kes hüsteeriliselt nutavad kuna "kurjad" vanemad ei lase neil mingit virtuaalset mängu mängima. Tegemist oleks nagu uue põlvkonna narkomaaniaga, millest saab vabaneda ainult AA klubide taolistes võõrutusravi asutustes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar